Elamu- ja ehitussektori keskkonnamõju
ÜRO globaalse hoonete ja ehituse liidu uusimas leiti, et elamusektori keskkonnamõju on maailma suurim, moodustades 2020. aastal 37%* maailma CO2 koguheitest. 2020. aasta heitkogused langesid veidi võrreldes eelmise aastaga. (1% vähem kui 38% 2019. aastal), kuid ainult Covidi pandeemiaga seotud tarneahela ja majandusraskuste tõttu. Suurim probleem seisneb aga selles, et 2060. aastaks eeldatavasti kahekordistub .
Eluase ja infrastruktuur nõuavad tohutul hulgal loodusressursse. Ligikaudu 50% kõigist kaevandatavatest ressurssidest tarbib ehitussektor . Seda juhib tugevalt liiva, kruusa ja lubjakivi kaevandamine, mida kasutatakse täiteks, infrastruktuuri ehitamiseks ja tsemendi valmistamiseks.
Ehitusjäätmete kogus prügilatesse sattunud jäätmete koguhulgast erineb riigiti oluliselt, jäädes vahemikku 13–60% . Näiteks Soomes on see 13%, Kanadas 27% ja Iisraelis 60%. Keskmiselt 1/3 ehitusjäätmetest – see on laias laastus ka EL-i keskmine, kus ehitus moodustab ligikaudu 35% kogu jäätmetekkest.
Ehitusjäätmeid on kahte tüüpi:
Rikkamates riikides ringlusse võetavate ehitusjäätmete hulk suureneb (teiste piirkondade kohta on vähe andmeid). 2018. aastal võeti ELis taaskasutusse ligikaudu 50% ehitusjäätmetest. Siiski on oluline märkida, et 2008. aastal jäätmete raamdirektiiviga 2008/98/EÜ seatud eesmärk oli viia 2020. aastaks ringlusse 70% ehitus- ja lammutusjäätmetest. Protsess on aeglane.
Suured probleemid eluasemesektoris
Ehitustööstus põhineb hoonete õigeaegsel tarnimisel eelarve piires. Siin on loogika:
Kiire + hea = kallis
Odav + hea = aeglane
KIIRE + ODAV = VÕIMATU (hetkel) = ENERGIATÕHUSTU
Seetõttu on näiteks ligikaudu 75% ELi praegustest hoonetest energiatõhusad. Energiatõhususse investeerimine vanade hoonete renoveerimise näol on aga Ülemaailmsed avaliku sektori investeeringud eluasemete energiatõhususse ulatusid 2020. aastal ligikaudu 180 miljardi USA dollarini, võrreldes 160 miljardi dollariga 2019. aastal , samas kui suurem osa sellest koguinvesteeringust on tehtud ELi vanade hoonete renoveerimiseks. Lisaks on uued hooned ELis tänu täiustatud tehnoloogiatele ja üldiselt mittevabatahtlike poliitikate ja eeskirjade tõttu üsna energiatõhusad.
Energiatõhusate, vastupidavate hoonete ja ehitussektori saavutamise väljakutsed on märkimisväärsed. Eeldatakse, et 2030. aastaks elab 82% maailma elanikkonnast riikides, kus puuduvad hoonete energianormid või ainult vabatahtlikud koodid. 11
Poliitika ja stiimulid on ulatuslike muutuste jaoks hädavajalikud. Vastasel juhul valib KIIRE + ODAV = EBAEFEKTIIVNE säästvamate tavade üle.
Rohkem on inimesi, kes elavad üksi ja/või ootavad head elatustaset, mis on piisavalt õiglane, kuna me kõik tahame elu nautida. See tähendab rohkem ehitatud m2-sid, et rahuldada meie vajadusi nii elu- kui ka mitteeluruumide järele.
Probleem on selles, et kui rakendatakse energiatõhususe poliitikat, muutub suurema ruumi omamine kallimaks ja võib-olla pole paljudel seda võimalik saavutada. See ei toeta sotsiaalset jätkusuutlikkust, mis on osa üldise jätkusuutlikkuse kolmest sambast .
Me ei tohiks unustada, et ehitussektor on kütus majanduskasvu ja meie valitsuste eelarve jaoks. Ehitus võimaldab ka valitsustel näidata, mida nad on teinud, kuna ehitatud keskkond on visuaalselt "seal", mida kõik valijad näevad. Jah, jällegi, me kõik tahame häid teid ja kena avalikku ruumi. Oluline on jälgida, et strateegia ei oleks KIIRE + ODAV, sest vastasel juhul tekitame tulevikuprobleeme rohkem kui lahendame.
Üldmõju vähendamine
Eluasemete keskkonnamõju vähendamiseks on kaks võimalust : VÄHENDAMINE JA TAASKASUTAMINE .
VÄHENDADA
TAASKASUTA
Individuaalse mõju vähendamine
Suurem osa laiaulatuslikest muutustest eluasemesektoris on ajendatud poliitikast ja mõnel juhul ka riiklikest stiimulitest. Rohelised poliitikad ( Euroopa roheline kokkulepe , roheline tegevuskava Ühendkuningriigis ja Austraalias ja samaväärsed) ning 2021. aastal alanud energiakriisid on andnud suure tõuke olemasolevate ja uute hoonete energiatõhususele suunatud poliitikatele.
Suurem osa põhimõttelisi muudatusi elamusektoris tulevad otsustajatelt, kes istuvad koduomanikust kaugel. See aga ei tähenda, et peaksime lihtsalt ootama muudatuste toimumist. Me saame ja peaksime tegema individuaalse ja rühma otsuse VÄHENDAMISE ja TAASKASUTAMISE kohta. Vaieldamatult sõltub see kõik selle võimalusest. Ehituse maksumus on kõrge ning jätkusuutlike valikute teadvustamine ja energiasäästliku kodu soov (millega kaasnevad madalad energiaarved) on paljudele kättesaamatu. See viib meid tagasi poliitika kujundamise ja stiimulite juurde. Sellegipoolest on siin võib-olla liiga ilmsed vastused sellele, mida saaksime teha: