Elamu- ja ehitussektori keskkonnamõju
United Nationi viimane aruanne „Hoonete ja ehituse ülemaailmne liit” leidis, et eluasemesektori keskkonnamõju on suurim maailmas, tehes 2020. aastal 37%* kogu maailma süsinikdioksiidi heitkogustest. 2020. aastal langesid heitkogused võrreldes eelmise aastaga (2019. aastal 1% vähem kui 38%), kuid ainult seetõttu, ethuti pandeemiaga seotud tarneahelad ja majanduslikud raskused. Suurim probleem on aga see, et üldine eluaseme heitkogused on eeldatavasti kahekordistub kogu jalajälg 2060. aastaks.
Eluase ja infrastruktuur nõuavad tohutul hulgal loodusvarasid. Ligikaudu 50% kõigist ekstraheeritud ressurssidest tarbivad ehitussektor. Selle juhib tugevalt liiva, kruusa ja lubjakivi kaevandamine, mida kasutatakse täidiste, ehitamise infrastruktuuri ja tsemendi valmistamiseks.
Prügilate jäätmete kogusumma ehitusjäätmed erinevad oluliselt riigiti, vahemikus 13% - 60%. Näiteks on Soomes 13%, Kanada 27%ja Iisrael 60%. Keskmiselt 1/3 kõigist ehituse jäätmetest - see on umbes ka EL -i keskmine, kus ehitamine annab umbes 35% kogujäätmete kogunemisele.
Ehitusjäätmeid on kahte tüüpi:
Ringlussevõetava ehitusjäätmete arv suureneb jõukamates riikides (teiste piirkondade kohta on vähe andmeid). Ligikaudu 50% ehitusjäätmetest taaskasutati ELis 2018. aastal. Siiski on oluline märkida, et 2008. aastal 2008/98/EÜ eesmärgi eesmärk oli 70% ehituse ja lammutamise jäätmetest taaskasutatud 2020. aastaks. Protsess on aeglane.
Suured probleemid eluasemesektoris
Ehitustööstus põhineb hoonete õigeaegsel tarnimisel eelarve piires. Siin on loogika:
Kiire + hea = kallis
Odav + hea = aeglane
KIIRE + ODAV = VÕIMATU (hetkel) = ENERGIATÕHUSTU
Sellepärast näitena umbes 75% ELi praegustest hoonetest on energia ebaefektiivsed. Kuid minaVanade hoonete renoveerimise vormis on ronimine. Ülemaailmne riiklik investeering eluaseme energiatõhususesse ulatus umbes 180 miljardi dollarini 2020. aastal, üle 160 miljardi dollari 2019. aastal, samas Suurem osa sellest koguinvesteeringust on tulnud ELi jaoks vanade hoonete renoveerimiseks. Lisaks on ELi uued hooned paremate tehnoloogiate tõttu üsna energiasäästlikud ja laiemalt Mittehääletuspoliitika ja koodid.
Energiatõhusate, vastupidavate hoonete ja ehitussektori saavutamise väljakutsed on märkimisväärsed. Eeldatakse, et 2030. aastaks elab 82% maailma elanikkonnast riikides, kus puuduvad hoonete energianormid või ainult vabatahtlikud koodid. 11
Poliitika ja stiimulid on ulatuslike muutuste jaoks hädavajalikud. Vastasel juhul valib KIIRE + ODAV = EBAEFEKTIIVNE säästvamate tavade üle.
Rohkem on inimesi, kes elavad üksi ja/või ootavad head elatustaset, mis on piisavalt õiglane, kuna me kõik tahame elu nautida. See tähendab rohkem ehitatud m2-sid, et rahuldada meie vajadusi nii elu- kui ka mitteeluruumide järele.
Probleem on selles, kui rakendatakse energiatõhususe poliitikat, rohkem ruumi omamine muutub kallimaks ja võib -olla ei pääse paljud. See ei toeta sotsiaalset jätkusuutlikkust, mis on osa 3 üldise jätkusuutlikkuse sammast.
Meie ei peaks Unustage, et ehitussektor on kasvu kütus ja meie valitsuste eelarve. Samuti võimaldab ehitus valitsustel näidata, mida nad on teinud, kuna ehitatud keskkond on visuaalselt “seal”, mida kõik valijad näevad. Jah, jällegi, piisavalt õiglane, me kõik tahame häid teid ja toredaid avalikke ruume. Oluline on veenduda, et strateegia ei tahaks Ole kiire + odav, kuna muidu loome tulevasi probleeme rohkem kui lahendame.
Üldmõju vähendamine
Seal olema teine viisid juurde madalam selle mõju -st eluase edasi selle keskkond: Vähendada ja taaskasutada.
VÄHENDADA
TAASKASUTA
Individuaalse mõju vähendamine
Enamik suuremahulisi muutusi eluasemesektoris ajendavad poliitikat ja mõnel juhul avalikke stiimuleid. Roheline poliitika (Euroopa roheline tehing, Ühendkuningriigis ja Austraalias roheline tegevuskava ning ekvivalendid) ning 2021. aastal alanud energiakriisid on andnud suure tõuke poliitikale, mis on suunatud olemasolevatele ja uutele hoonete energiatõhususele.
Suurem osa põhimõttelisi muudatusi elamusektoris tulevad otsustajatelt, kes istuvad koduomanikust kaugel. See aga ei tähenda, et peaksime lihtsalt ootama muudatuste toimumist. Me saame ja peaksime tegema individuaalse ja rühma otsuse VÄHENDAMISE ja TAASKASUTAMISE kohta. Vaieldamatult sõltub see kõik selle võimalusest. Ehituse maksumus on kõrge ning jätkusuutlike valikute teadvustamine ja energiasäästliku kodu soov (millega kaasnevad madalad energiaarved) on paljudele kättesaamatu. See viib meid tagasi poliitika kujundamise ja stiimulite juurde. Sellegipoolest on siin võib-olla liiga ilmsed vastused sellele, mida saaksime teha: