Eluaseme- ja ehitussektori keskkonnamõju
ÜRO ülemaailmse hoonete ja ehituse liidu (Global Alliance for Buildings and Construction ) leiti, et eluasemesektori keskkonnamõju on maailmas suurim, moodustades 2020. aastal 37%* maailma CO2 heitkogustest. 2020. aasta heitkogused vähenesid eelmise aastaga võrreldes veidi (1% vähem kui 38% 2019. aastal), kuid ainult COVID-19 pandeemiaga seotud tarneahela ja majandusraskuste tõttu. Suurim probleem on aga see, et eluasemesektori koguheide peaks 2060. aastaks kahekordistuma .
Eluase ja infrastruktuur vajavad tohutul hulgal loodusvarasid. Ligikaudu 50% kõigist kaevandatud ressurssidest tarbib ehitussektor . Selle peamine eesmärk on liiva, kruusa ja lubjakivi kaevandamine, mida kasutatakse täitematerjalina, infrastruktuuri ehitamisel ja tsemendi tootmisel.
Ehitusjäätmete osakaal prügilatesse ladestatud jäätmete koguhulgast on riigiti väga erinev, jäädes vahemikku 13–60% . Näiteks Soomes on see 13%, Kanadas 27% ja Iisraelis 60%. Keskmiselt 1/3 kõigist ehitusjäätmetest – see on ligikaudu ka EL-i keskmine, kus ehitus moodustab umbes 35% kogu jäätmetekkest.
Ehitusjäätmeid on kahte tüüpi:
Jõukamates riikides suureneb ringlussevõetava ehitusjäätmete hulk (teiste piirkondade kohta on vähe andmeid). ELis ringlussevõeti 2018. aastal ligikaudu 50% ehitusjäätmetest. Siiski on oluline märkida, et 2008. aastal jäätmete raamdirektiiviga 2008/98/EÜ seatud eesmärk oli 2020. aastaks ringlusse võtta 70% ehitus- ja lammutusjäätmetest. Protsess on aeglane.
Suured probleemid eluasemesektoris
Ehitustööstus põhineb hoonete õigeaegsel ja eelarve piires valmimisel. Loogika on järgmine:
Kiire + Hea = Kallis
Odav + Hea = Aeglane
KIIRE + ODAV = VÕIMATU (hetkel) = ENERGIATÕHUS
Seetõttu on näiteks ligikaudu 75% ELi praegustest hoonetest energiatõhusad. Siiski on investeeringud energiatõhususse vanade hoonete renoveerimise näol kasvanud. Ülemaailmsed avaliku sektori investeeringud eluaseme energiatõhususse ulatusid 2020. aastal ligikaudu 180 miljardi USA dollarini, võrreldes 160 miljardi dollariga 2019. aastal , samas kui suurem osa sellest koguinvesteeringust on tulnud ELis vanade hoonete renoveerimiseks. Lisaks on uued hooned ELis tänu täiustatud tehnoloogiatele ja üldiselt mittevabatahtlikele poliitikatele ja eeskirjadele üsna energiatõhusad.
Netonullheitega, energiatõhusa ja vastupidava hoone- ja ehitussektori saavutamisega seotud väljakutsed on märkimisväärsed. Eeldatakse, et 2030. aastaks elab 82% maailma elanikkonnast riikides, kus puuduvad hoonete energianormid või on need vaid vabatahtlikud.11
Ulatuslike muutuste jaoks on hädavajalikud poliitikad ja stiimulid. Vastasel juhul valitseb KIIRE + ODAV = EBATÕHUS valik säästvamate praktikate asemel.
Rohkem inimesi elab üksi ja/või eeldab head elatustaset, mis on igati õiglane, kuna me kõik tahame elust rõõmu tunda. See tähendab rohkem ehitatud ruutmeetreid, et rahuldada meie vajadusi nii elamispinna kui ka mitteeluruumide järele.
Probleem seisneb selles, et energiatõhususe poliitika rakendamisel muutub suurema ruumi omamine kallimaks ja paljudele inimestele kättesaamatuks. See ei toeta sotsiaalset jätkusuutlikkust, mis on osa üldise jätkusuutlikkuse kolmest sambast .
Me ei tohiks unustada, et ehitussektor on majanduskasvu ja meie valitsuste eelarvete kütuseks. Ehitus võimaldab valitsustel näidata ka seda, mida nad on teinud, kuna ehitatud keskkond on visuaalselt „kohal“, mida kõik valijad näevad. Jah, jällegi, see on õiglane, me kõik tahame häid teid ja kena avalikku ruumi. Oluline on veenduda, et strateegia ei oleks KIIRE + ODAV, sest vastasel juhul loome tulevikus rohkem probleeme kui lahendame.
Üldise mõju vähendamine
Eluaseme keskkonnamõju vähendamiseks on kaks võimalust : VÄHENDAMINE JA TAASKASUTAMINE .
VÄHENDA
TAASKASUTAMINE
Individuaalse mõju vähendamine
Enamik eluasemesektori ulatuslikest muutustest on tingitud poliitikast ja mõnel juhul ka avalikest stiimulitest. Roheline poliitika ( Euroopa roheline kokkulepe , roheline tegevuskava Ühendkuningriigis ja Austraalias ning samaväärsed meetmed) ja 2021. aastal alanud energiakriis on andnud suure tõuke olemasolevate ja uute hoonete energiatõhususele suunatud poliitikale.
Enamik eluasemesektori põhimõttelistest muudatustest tuleb otsustajatelt, kes istuvad majaomanikust kaugel. See ei tähenda aga, et peaksime lihtsalt ootama, kuni muutused toimuvad. Me saame ja peaksime tegema individuaalseid ja grupi otsuseid VÄHENDAMISEKS ja TAASKASUTAMISEKS. Kahtlemata sõltub see kõik võimest seda teha. Ehituskulud on kõrged ning teadlikkus säästvatest valikutest ja soov omada energiatõhusat kodu (millega kaasnevad madalad energiaarved) on paljudele kättesaamatu. See viib meid tagasi poliitikakujundamise ja stiimulite juurde. Sellegipoolest on siin ehk liiga ilmsed vastused sellele, mida me saaksime teha: